Üks ilus riim heliseb hinges,

mille helisema pannud armu tunne.

See ei kao ka tuules vinges,

mis puhub kaunil kevade päeval.

Üks pilveke rändab taevas,

seda edasi puhub tuul.

Ilus päike kavalalt silma pilgutab,

taevas pilve taga mõnusalt pikutab.

Ta jälgib teel jalutavat kaunist neidu,

keda maailmas teist ei leidu.

Neiul südames kevad ja armu tunne,

mõtleb käies oma armsamale.

Kes varsti ta juurte läeb,

siis neiu teda jälle näeb.

Siis heliseb see riim ka neiu südames,

mille talle pühendanud noormees südamest.

Südames heliseb aina see riim,

see pole mingi miim.

Vaid suur hingede liim,

armund südamete tiim.

Küll on mõnus ja soe armu tunne,

mis pani südames helisema riimi.

Mille pühendan südamest Sulle mu lilleke,

kes igatseb linnast kaunisse loodusesse.