Üks ilus luule,

mis viib mõtte tuulte.

Toob neiule sära silmadesse,

kirjutasin ma siia,

peas ilusad mõtted,

südames hea tahe.

…..........................................

Mul on üks külaline, ta puistab liiva silma,

see liiv toob une silma, kes see küll on?

See on meie kallis unemati,

kes iga õhtu teeb oma tööd.

Toob ilusaid unenägusi suure kotiga,

mis on vikerkaare värviline ja paelaks hommiku kaste pärlitest kee.

Ta liiva valmistab valge pilve peal tuulikus,

mida käitab soe tuuleke, nii see veski töötab seal ammust aas ja see ei jää seisma kunagi.

...........................

Et näeks su ilusaid silmi,

mis kenamad kui film.

Et näeks su kuldseid juukseid,

kui sa teel käid.

Su naerul suud,

mis kenam kui kuu.

….............

Ilus lill on rukkilill,

ta kasvab vilja sees.

Ilusad sinised õied tal,

mis kutsuvad noppima.

Neid pärjaks punub kena neiu,

kes leidis põllult kena leiu.

Ühe kauni õie,

mille ta lisas oma pärga.

Kui ta pärja pani pähe,

seda ilu siis kaugele näha.

Nii ilusaks muutub maa ja ilm,

kenamaks lähevad neiu silmad.

…..............................

Magusat lõhna on täis maa ja ilm,

mis küll nii hurmavat lõhna levitab?

See on puu millel kaunid õied,

mis talvel köha ravivad.

See lõhn nii hea,

sa seda tea.

Puu juurte läed ja need ära nopid,

tuppa tood need kuivama.

Toas ka nüüd hea lõhn,

mis parem, kui parfüüm poes.

See lõhn viib mõtted lendama,

ilusat luulet looma.

…..........................

Kaunis pilgus ilus helk,

justkui peenral sirguv nelk.

Mida paitab päikseline helk,

see kõige kaunim hetk.

Kui saan nautida seda hetke,

selleks võtan ette väikese retke.

Ilusal päikselisel päeval,

ilusa lille juurte.

Kel silmis päike helgib,

see paneb aja seisma.

Et saaks nautida seda ilusat hetke,

mis toob armu südamesse.

Päike ja Sa kõige ilusamad asjad maa peal,

maagiliselt kaunid mu jaoks.

Toote kaunid luuleread pähe,

ja kauni armastuse südamesse. 

Paistab väljas ilus päike,

mis polegi väike.

Silmi toob see rõõmu läike,

mis sama ere kui äike.

Päikese kena kiir,

tee ümber mu lille üks tiir.

Siis saab ta kenaks kui eha taeva viir,

mis on taeva ja maa piir.

See kena ilus,

kui päike piilub vilus.

Kuidas puhkab lilleke ilus,

suurte puude vilus.

Tal südames südames arm suur,

see juskui väike puur.

Lukuks üks väike tuur,

mis juskui kaval juur.

Luuletuse meisterdas lillele soe päike,

soojast südamest rõõmu läike.

Luuletus tuli armas väike,

mis soojust ja armu täis.

Üks ilus riim heliseb hinges,

mille helisema pannud armu tunne.

See ei kao ka tuules vinges,

mis puhub kaunil kevade päeval.

Üks pilveke rändab taevas,

seda edasi puhub tuul.

Ilus päike kavalalt silma pilgutab,

taevas pilve taga mõnusalt pikutab.

Ta jälgib teel jalutavat kaunist neidu,

keda maailmas teist ei leidu.

Neiul südames kevad ja armu tunne,

mõtleb käies oma armsamale.

Kes varsti ta juurte läeb,

siis neiu teda jälle näeb.

Siis heliseb see riim ka neiu südames,

mille talle pühendanud noormees südamest.

Südames heliseb aina see riim,

see pole mingi miim.

Vaid suur hingede liim,

armund südamete tiim.

Küll on mõnus ja soe armu tunne,

mis pani südames helisema riimi.

Mille pühendan südamest Sulle mu lilleke,

kes igatseb linnast kaunisse loodusesse.

Süda pole mõeldud üksi olema,

süda tahab teist südand.

Südames uksi on üks,

see avatud teisele armunud südamele.

Südames soe arm,

mis hea hurm.

On armu tunne,

mis süttind südames.

Süttind leek tugev,

armund südamele see lugev.

Kui teine soe, ja armas süda kõrval,

mis hell ja hea.

Mõnus tunne see,

kui süda leidnud selle tee.

Usun mu lilleke,

et Sa tunned sama.

Sa nõnda kallis,

kui soe muster mu sallis.

Kui seisan laanes hallis,

kus jänes ringi rallis.

Jänese kodu vallis,

hobune magab tallis.

90 kraadi mallis,

mis pole nallis.

Palju õhku pallis,

väike beebi lallis.

Küll tuli vahva luuletus sõnast kallis,

Sa mu südame lilleke. 

Sind nähes mu soov täitub,

kui ükskord sinu juurte jõuan.

Mu lilleke kallis,

kelle ma olen roheliselt aasalt noppind.

Sind hellalt emmates,

taeva kõrgustesse lennates.

Mu süda see enam soojusega täitub,

millega ma su tuba südames köen.

Ahju köeb armuleek,

mis armust suurest süttind.

Seda enam kustutada saa,

sest ma armastan sind kallis.

Langevat tähte nähes soovin,

mis mu südames sügaval.

Soovide väes loovin,

mu lilleke väike.

Sa lilleke nõnda kaunis,

teised lilled kahvatuvad Su ilu kõrval.

Mu südamesse oled,

kenas päikese poolses toas.

Su tuppa paistab alati päike mu südames,

aknast paistab vikerkaar kaunis.

Selles toas pole sul kunagi külm,

seda kütab mu armu soojus.

See soojus siiras ja aus,

sest mu süda kuulub sulle.

Mu armastuse lilleke,

kes nõnda kena ilus.

Üht kaunist viit kuulsin,

sinitaevas siristas lõoke.

Lõokesel rõõmus laul huulil,

saabunud kevade mu nõoke.

Lõokese viis tungis südame,

päike tõi rõõmu suule.

Suu see hakkas vilistama,

lõoke see lendas tuulte.

Kevade viis meelest läe,

taas iga kevade näe.

Lõoke sinitaevas lendlemas,

sama viit ma kuulen taas.

Viisi vilistab tasa suu,

seda teab vaid kuu.

Miks küll see nii,

et see laul tungis südame.

Süda see tõi viisi suule,

suu ei mõtle muule.

Kui viis saata tuulte,

et see saabuks su huulte.

Et sa saaksid ka sellest osa,

mis pakub sinitaevas lõoke.

Mille südame toonud kevade,

sulle edastanud soe kevad tuuleke.

Tuuleke see kannab lõokest,

edastab rõõmu laulukest.

Toob sooja kevade,

luuletajale ilusa riimi.

Luuletaja pühendab riimi muusale,

kel see toob armu südame.

Naeratuse kenale suule,

ma ei saa enam mõtelda muule.

Üks mägi keset vetevälja,

mäe otsas maja väike,

kus elab kena neiu.

aknast neiu vaatab välja.

Südames mure suur,

vesi hoiab teda vangis.

Lootust pääsu pole tal,

kallas kaugemal.

Kus oled rüütel hobusel,

kappa neiule saa appi.

Sul ilus valge ratsu,

kel jalg julgelt tatsub.

Tee tammest suurest,

üks kuunar suur.

Lase purjed valla,

ära pelga halla.

Nii päästad neiu kena,

kes ei pea enam muretsema.

Kuis saada päästetud vetevangist,

mis on ümbritsenud tema kodu ja mäe.

Neiul nüüd rõõmus meel,

rüütliga ta ratsutab teel.

Laulab rõõmsat laulu keel,

kauge tee minna veel.

Kui kohale ta jõuab,

rüütel musu nõuab.

Selle ta neiult saab,

selle tunnistajaks üksik haab.

Nüüd neist paar saab,

armu jumal amor rõõmustab.

Rõõmu hõisetest kõlab laas,

kui rüütel neiu sülle haarab

Palavalt suudleb neiut,

kel see puna palgele toob.

Kelmika läike silmi loob,

armu võrku koob.

Keset aeda kasvab üks puu,

sirgub pikemaks iga kuu.

See puu on kase puu,

tulevane mahlapuu.

Kasemahl mõnus hea,

seda juua hea.

Suvel kuumaga janu kustutab,

jooja suud matsutab.

Iga kevade puurid augu puusse,

paned tila augusse.

Sealt see mahl tilgub,

joojal silm aina vilgub. 

Üks ilus väike lind,

kelle laulul puudub hind.

Istus kase oksa peal,

olla tal hea seal.

Siritas kaunist viit,

viis hingerahu siit.

Kevad hinge puges,

tuul juukseid suges.

See on kevade vallatus,

see ei ole suur saladus.

Kevad vempe teeb siin seal,

ei tea järgmist ette eal.

Avab ta jõel jääkaane,

sulatab lumest laane.

Lööb rohetama aasa,

sind sinna kutsun kaasa.

Kus õitseb lillemeri,

sees ringlemas armuveri.

See tunne hea,

sa seda tea.

Kevad jõud

Kevad jõud,

kui jõevee sõud.

Mis ilus hurm,

mässlevate vete turm.

Ilus looduse lõuend,

jõevee vahune sõuend.

Pöörleb keerleb see,

kaunis vete pärlite kee.

Loob endale tee,

kevade magusa mee.

Kuldse looduse nõu see,

maalida kauniks see.

Iga kaunist tükki,

tahaks ma ära trükki.

Kauniks maaliks luua,

sinule selle tuua.

Jääks siis tükike kevadet,

igaveseks sinu seina ehtima.

Sooja tunnet sisse looma,

kui seda armsal pilgul vaatad.

Soe südame soojus,

selle pildi looja.

Hea tahe soojuse tooja,

südame armu sütitaja.

Üks väike salm oli maas,

ta üles korjan taas.

Siis heliseb laas,

kui saab loetud luuletuse raas.

See salm nüüd siia sai,

kui maasse löödud vai.

Varsti käes on mai,

seda teab iga luule hai.

Süda teeb tukk,

see armu avatud lukk.

Katusel kireb kukk,

jalas tal kirju sukk.

Silmad lahti teeb nukk,

varsti peegli ees käib mukk.

See pole millegi hukk,

kui kurrub süles kass rukk.

Ilus on armu niit,

mis kaunis liit.

Armastuse teeviit,

juhatab armu siit.

Justkui südame kiit,

üksteise armastuse piit.

Keset kaunist tamme hiit,

ARMASTAN SIND hüüan siit.

Uneluuletus

Ilusad unenäod kui lumm,

mis viivad sind kaugele.

Sa satud unenägude maale,

kus puudub hirm ja mure.

Unenägude maal on ainult ilu ja rõõm,

just nagu armu sõõm.

Seal suured vahumäed,

ja pehmed jänkude väed.

Seal haljendab roheline aas,

seal oled iga öösel taas.

Lased alla vahumäest,

hüppad keset pehmete jänkude väge.

Sa tunned ainult rahu ja rõõmu,

muud sa enam ei taha siis.

Nii puhkad ennast järgmiseks töökaks päevaks,

ilusti välja,

et teha vägevaid tegusi taas.

Üks tähistaevas me kohal,

seal kuu ja tähed säravad.

Kuu kumab nagu suu kaunid huuled,

tähed säravad nagu su kaunid silmad.

Vahel seal virmalisi näha võib,

need säravad nagu su kuldsed juuksed.

Seda ilu öösiti jagub,

nagu süda sees tagub.

…....................

Üks väike täheke vilgub taevas,

seal tähtede laevas.

Mille kapteniks suur kuu,

millel alati naerul suu.

Laineteks laeval on virmalised,

mis löövad laeva ümber kirmaskit.

Muusikuks on üks kummaline komeet,

kes aina esitab oma loomet.

…......

Nägin täna üht ilusad oksa,

mille küljes pehmet tutid.

Mis nagu jäneste saba tutid,

mida korjama nüüd ruttan.

Oh, kui pehmed on need,

väikesed karva tutid.

Milles kevad tuul oma vallatusi teeb,

samas jões vesi keeb.

Ei jõua seda ilu kiita,

hea on jõe ääres aega viita.

Kaldal õitsevad sinililled,

mis sama ilusad kui Su sinised silmad.

…...............................

Kevad,

kaunid riimid,

südamete kokku liimijad,

armunuid südameid kokku viivad,

nii kohtuvad üks poiss ja üks kaunis neiu,

kes on kauni kevade ilu lummuses,

südametes kaunis armu leek,

mida sütitas soe päike,

mis taevas kõrgel,

sooja annab,

Neile.

Luuletusi

kevad südames sügaval Sul ja ootus ärevus hinges,

need viivad meeled segatusse,

kui lisada veel ilus päikene taevas ja soe tuule hoog,

mis toob naeratuse Su näole mida sa paista lased

siis kohe meel ka mul rõõmsamaks läeb:)

......................................

Üks kask kasvab mu akna taga,

ta talve enam ei taha.

Ta ootab sooja päikest,

mis soojendaks tema oksakest väikest.

Üks kask kasvab mu akna all,

ta ümber suur lume vall.

See ei meeldi tall,

kuigi ümber ta on see justkui sall.

Üks kask sirgub mu akna ees,

tal kevade ootus on sees.

Ta juured vees,

nagu teepakk tees.

Üks kask sirgub mu akna taga,

see meenutab sind nii vaga.

Sest Sa oled kaunis lilleõis,

mis õitseb suvel tema all.

........

Banaan kasvab soojal maal

Ilus on seinal maal

Raske leida ilusaid sõnu

Galilei uuris päikest

Igatsen Sind

Tartu linna tüdruk:)

........

Mul tuleb riime mis mühiseb,

kuusik ka kaasa mühiseb.

Kevad südames mul ja sama ka Sul,

päike taevas on nagu kuld.

Päike ja Sa mu riimide allikas,

toote riimid minuni vulisedes.

Ma neist luuletuse kokku sean,

Ma sulle sellega rõõmu teen seda tean;)

.........................................

Kaunis päikseline päev,

see meelest kaua ei läe.

Sest sa mu muusa,

ja ma ei mängi tuusa.

Ma olen nagu tall,

keda ei takista vall.

Ta selles rõõmsalt üle hüppab,

ja edasi lippab Su juurte.

Sa oled nagu päike sinises taevas,

ja pilved sinu laevaks.

Nii te koos kevade toote,

ja ilusat ilma koote;)

.......................

Miks ma hakkan luuletama kui Sinule mõtlen,

seda ausalt ma ei tea.

Kas on põhjus Sinus,

ma ausalt ei tea.

Kas on põhjus päikeses,

ausalt ei tea.

Või miskis muus,

ei tea.

Ma sulle luuletuse lõin sa seda,

tea.

...........

Muusad ei tea,

miks neist laule ja luuletusi luuakse.

Lilli ukse taha tuuakse,

neid muutkui vaasi sea.

Kas olgu see nelk või roos,

või hoopis need on koos.

Seal vaasis vees,

ja muusal süda sees.

See süda on ilus ja hell,

kes selle endale saab on õnnelik sell.

Seda püüab endale saada igaüks,

aga lõpuks saab selle ikka üks.

Nii on rõõmus muusa ja sell,

seda teab laual kell.

Kell see aga vaikib,

aga armastus see neil laikib.

….....................

Õnn see toob päikse Su akna taha,

Õnn see toob tuule Su akna taha,

Õnn see toob linnu Su akna taha,

Linnuke laulab õnnest Sulle,

See toob õnne Su südamesse,

ja puna palgele ja naeru suule ,

Su sell tunneb sellest suurt rõõmu,

kuigi ta on kaugel ja plaanib Su juurte tulla,

ja seda ütleb puhtast ja siirast südamest,

aga hetkel ta arvuti taga ja kirjutab üht ilusat luuletust,

mis teeks Su meele õnnelikuks.

….....................................................

oh luule lind,

mis on su luule hind,

kas mu ukse hing,

või heite ling,

sa oskad tingi,

sa võtad singi.

….......

Ma teen luulet,

mida inspireerivad kevad tuuled.

Päike taevas annab sooja,

muusa mu riimide mõtte looja.

Tähed paberil kekselevad,

sõnad need seal seiklevad.

Need kokku annavad luuletuse,

mis pole mingi kuuletus.

…...........

Vahtramahl oi kui magus,

süda see sees tagus.

Pidin seda mahla kohe jooma,

puuri riiulist tooma.

Augu puuse puurima,

ja ilma uurima.

Mahl see kohe hakkas tilkuma,

silm samas vilkuma.

See kohe kevade tunde sisse tõi,

ma kohe ei või.

Mahl see väga magus,

süda see ikka sees tagus.

….............

Mis viga luuletada,

kui olema muusa ja on kevad.

Päike paistab ja vahtramahla juua saab,

see teeb ju meele rõõmsaks.

Vahtramahl sama magus kui muusa huuled,

tuul sama soe kui muusa süda.

Päike naeratab samamoodi kui muusa,

kui seda luuletust loeb. ;)

Armastus on puhas rõõm,

see on elulõõm.

Mille lõõb õitsele päike

ja armsama naeratus väike.

See tuleb puhtast südamest,

mis nii hell ja hea.

Sinna mahub palju head ja armastust,

sa ikka naerata;)

…....

Sa mu lumikelluke,

nii habras ja õrn.

Õitsed kaunilt lume sees,

varakevadisel aal.

Lumi kui vatt su ümber,

su õrna varre ümber.

Mõnus tuuleke liigutab su õit,

mis liigub tasa, tasa.

…..........

Üks lille õis õitseb muru sees,

nagu arm mu südame sees.

Veri mu soontes keeb,

nagu pada tulel keeb.

See lille õis oled sina,

armu südames süüdanud tüdruk.

Vere keema ajanud kevade neiuke,

õrn tuulehoog mu näol.

…............

Küll on ikka ilus kevadest unistamine,

väljas lume sulamist nähes.

Lootes varsti lille merd näha,

Sina selle mere keskel.

Sa oled kõige kaunim õis ses meres,

teised õied kahvatuvad Su kauniduse ees.

Roosiõis süles teeb su veel kenamaks,

Ja päike Su juustes helkides ilusamaks.

…..........

Jää jõel sulab,

päike vabal veel hullab.

Virvendama paneb vee,

nii ilus on see.

Veele toob see mängu hoo sisse,

üle kallaste see tõuseb.

Lammidel hakkab nüüd mürgel pihta,

katsun jõekaldal tüdruku pihta.

Suvel teen siin sauna vihta,

millega annan talvel turja pihta.

….......................................................

Oh mis õnn täna saabus kevade,

tuli vargsi aga kohale jõudis.

Tule süütab südames,

särama lööb silmad.

Toob puna palgele,

teeb säru lumele valgele.

Et saaks õide puhkeda puud, põõsad ja lilled,

mis kaunistaks maad ja ilma.

Nende lõhn paitab nina,

üle maa laotab lõhnade lina.

Neid lõhnu naudid Sina,

süda tulvil kevade rõõmu.

Kevad sa salakaval oled,

toob armu Su südamesse.

Toob sära Su kaunitesse silmadesse,

ja kauni naeru Su suule.

Sama juhtub ka minuga,

kevaded naudin Sinuga.

Akna taga puhumas kevad tuuled,

soojate sõnumite edastajad.

Nendega saadan Sulle kevad luule,

mõtlemata millelegi muule.

Kui kevadele ja Sulle,

ja südamete soojale armule.

…............

Ilus linn Pärnu, mu meelest läe,

kui kord oled andnud käe.

Sinna ikka tagasi läed,

sinna tõmbavad maagilised väed.

Linnal ilus mere rand,

kus on pehme liiv.

Seal olla kasvõi üks viiv,

mu süda ikka igatseb seda igal aastal.

See muudab aasta ilusaks,

kui kord seal ära käid.

Merd ja liiva naudid,

ja meres suplemas ära käid.

…....................................

Üks väike riim,

seisab üksi siin.

Ta raamatusse viin,

mida trükib trükiliin.

….....................