Luuletusi

kevad südames sügaval Sul ja ootus ärevus hinges,

need viivad meeled segatusse,

kui lisada veel ilus päikene taevas ja soe tuule hoog,

mis toob naeratuse Su näole mida sa paista lased

siis kohe meel ka mul rõõmsamaks läeb:)

......................................

Üks kask kasvab mu akna taga,

ta talve enam ei taha.

Ta ootab sooja päikest,

mis soojendaks tema oksakest väikest.

Üks kask kasvab mu akna all,

ta ümber suur lume vall.

See ei meeldi tall,

kuigi ümber ta on see justkui sall.

Üks kask sirgub mu akna ees,

tal kevade ootus on sees.

Ta juured vees,

nagu teepakk tees.

Üks kask sirgub mu akna taga,

see meenutab sind nii vaga.

Sest Sa oled kaunis lilleõis,

mis õitseb suvel tema all.

........

Banaan kasvab soojal maal

Ilus on seinal maal

Raske leida ilusaid sõnu

Galilei uuris päikest

Igatsen Sind

Tartu linna tüdruk:)

........

Mul tuleb riime mis mühiseb,

kuusik ka kaasa mühiseb.

Kevad südames mul ja sama ka Sul,

päike taevas on nagu kuld.

Päike ja Sa mu riimide allikas,

toote riimid minuni vulisedes.

Ma neist luuletuse kokku sean,

Ma sulle sellega rõõmu teen seda tean;)

.........................................

Kaunis päikseline päev,

see meelest kaua ei läe.

Sest sa mu muusa,

ja ma ei mängi tuusa.

Ma olen nagu tall,

keda ei takista vall.

Ta selles rõõmsalt üle hüppab,

ja edasi lippab Su juurte.

Sa oled nagu päike sinises taevas,

ja pilved sinu laevaks.

Nii te koos kevade toote,

ja ilusat ilma koote;)

.......................

Miks ma hakkan luuletama kui Sinule mõtlen,

seda ausalt ma ei tea.

Kas on põhjus Sinus,

ma ausalt ei tea.

Kas on põhjus päikeses,

ausalt ei tea.

Või miskis muus,

ei tea.

Ma sulle luuletuse lõin sa seda,

tea.

...........

Muusad ei tea,

miks neist laule ja luuletusi luuakse.

Lilli ukse taha tuuakse,

neid muutkui vaasi sea.

Kas olgu see nelk või roos,

või hoopis need on koos.

Seal vaasis vees,

ja muusal süda sees.

See süda on ilus ja hell,

kes selle endale saab on õnnelik sell.

Seda püüab endale saada igaüks,

aga lõpuks saab selle ikka üks.

Nii on rõõmus muusa ja sell,

seda teab laual kell.

Kell see aga vaikib,

aga armastus see neil laikib.

….....................

Õnn see toob päikse Su akna taha,

Õnn see toob tuule Su akna taha,

Õnn see toob linnu Su akna taha,

Linnuke laulab õnnest Sulle,

See toob õnne Su südamesse,

ja puna palgele ja naeru suule ,

Su sell tunneb sellest suurt rõõmu,

kuigi ta on kaugel ja plaanib Su juurte tulla,

ja seda ütleb puhtast ja siirast südamest,

aga hetkel ta arvuti taga ja kirjutab üht ilusat luuletust,

mis teeks Su meele õnnelikuks.

….....................................................

oh luule lind,

mis on su luule hind,

kas mu ukse hing,

või heite ling,

sa oskad tingi,

sa võtad singi.

….......

Ma teen luulet,

mida inspireerivad kevad tuuled.

Päike taevas annab sooja,

muusa mu riimide mõtte looja.

Tähed paberil kekselevad,

sõnad need seal seiklevad.

Need kokku annavad luuletuse,

mis pole mingi kuuletus.

…...........

Vahtramahl oi kui magus,

süda see sees tagus.

Pidin seda mahla kohe jooma,

puuri riiulist tooma.

Augu puuse puurima,

ja ilma uurima.

Mahl see kohe hakkas tilkuma,

silm samas vilkuma.

See kohe kevade tunde sisse tõi,

ma kohe ei või.

Mahl see väga magus,

süda see ikka sees tagus.

….............

Mis viga luuletada,

kui olema muusa ja on kevad.

Päike paistab ja vahtramahla juua saab,

see teeb ju meele rõõmsaks.

Vahtramahl sama magus kui muusa huuled,

tuul sama soe kui muusa süda.

Päike naeratab samamoodi kui muusa,

kui seda luuletust loeb. ;)

Armastus on puhas rõõm,

see on elulõõm.

Mille lõõb õitsele päike

ja armsama naeratus väike.

See tuleb puhtast südamest,

mis nii hell ja hea.

Sinna mahub palju head ja armastust,

sa ikka naerata;)

…....

Sa mu lumikelluke,

nii habras ja õrn.

Õitsed kaunilt lume sees,

varakevadisel aal.

Lumi kui vatt su ümber,

su õrna varre ümber.

Mõnus tuuleke liigutab su õit,

mis liigub tasa, tasa.

…..........

Üks lille õis õitseb muru sees,

nagu arm mu südame sees.

Veri mu soontes keeb,

nagu pada tulel keeb.

See lille õis oled sina,

armu südames süüdanud tüdruk.

Vere keema ajanud kevade neiuke,

õrn tuulehoog mu näol.

…............

Küll on ikka ilus kevadest unistamine,

väljas lume sulamist nähes.

Lootes varsti lille merd näha,

Sina selle mere keskel.

Sa oled kõige kaunim õis ses meres,

teised õied kahvatuvad Su kauniduse ees.

Roosiõis süles teeb su veel kenamaks,

Ja päike Su juustes helkides ilusamaks.

…..........

Jää jõel sulab,

päike vabal veel hullab.

Virvendama paneb vee,

nii ilus on see.

Veele toob see mängu hoo sisse,

üle kallaste see tõuseb.

Lammidel hakkab nüüd mürgel pihta,

katsun jõekaldal tüdruku pihta.

Suvel teen siin sauna vihta,

millega annan talvel turja pihta.

….......................................................

Oh mis õnn täna saabus kevade,

tuli vargsi aga kohale jõudis.

Tule süütab südames,

särama lööb silmad.

Toob puna palgele,

teeb säru lumele valgele.

Et saaks õide puhkeda puud, põõsad ja lilled,

mis kaunistaks maad ja ilma.

Nende lõhn paitab nina,

üle maa laotab lõhnade lina.

Neid lõhnu naudid Sina,

süda tulvil kevade rõõmu.

Kevad sa salakaval oled,

toob armu Su südamesse.

Toob sära Su kaunitesse silmadesse,

ja kauni naeru Su suule.

Sama juhtub ka minuga,

kevaded naudin Sinuga.

Akna taga puhumas kevad tuuled,

soojate sõnumite edastajad.

Nendega saadan Sulle kevad luule,

mõtlemata millelegi muule.

Kui kevadele ja Sulle,

ja südamete soojale armule.

…............

Ilus linn Pärnu, mu meelest läe,

kui kord oled andnud käe.

Sinna ikka tagasi läed,

sinna tõmbavad maagilised väed.

Linnal ilus mere rand,

kus on pehme liiv.

Seal olla kasvõi üks viiv,

mu süda ikka igatseb seda igal aastal.

See muudab aasta ilusaks,

kui kord seal ära käid.

Merd ja liiva naudid,

ja meres suplemas ära käid.

…....................................

Üks väike riim,

seisab üksi siin.

Ta raamatusse viin,

mida trükib trükiliin.

….....................