Üks ilus luule,

mis viib mõtte tuulte.

Toob neiule sära silmadesse,

kirjutasin ma siia,

peas ilusad mõtted,

südames hea tahe.

…..........................................

Mul on üks külaline, ta puistab liiva silma,

see liiv toob une silma, kes see küll on?

See on meie kallis unemati,

kes iga õhtu teeb oma tööd.

Toob ilusaid unenägusi suure kotiga,

mis on vikerkaare värviline ja paelaks hommiku kaste pärlitest kee.

Ta liiva valmistab valge pilve peal tuulikus,

mida käitab soe tuuleke, nii see veski töötab seal ammust aas ja see ei jää seisma kunagi.

...........................

Et näeks su ilusaid silmi,

mis kenamad kui film.

Et näeks su kuldseid juukseid,

kui sa teel käid.

Su naerul suud,

mis kenam kui kuu.

….............

Ilus lill on rukkilill,

ta kasvab vilja sees.

Ilusad sinised õied tal,

mis kutsuvad noppima.

Neid pärjaks punub kena neiu,

kes leidis põllult kena leiu.

Ühe kauni õie,

mille ta lisas oma pärga.

Kui ta pärja pani pähe,

seda ilu siis kaugele näha.

Nii ilusaks muutub maa ja ilm,

kenamaks lähevad neiu silmad.

…..............................

Magusat lõhna on täis maa ja ilm,

mis küll nii hurmavat lõhna levitab?

See on puu millel kaunid õied,

mis talvel köha ravivad.

See lõhn nii hea,

sa seda tea.

Puu juurte läed ja need ära nopid,

tuppa tood need kuivama.

Toas ka nüüd hea lõhn,

mis parem, kui parfüüm poes.

See lõhn viib mõtted lendama,

ilusat luulet looma.

…..........................

Kaunis pilgus ilus helk,

justkui peenral sirguv nelk.

Mida paitab päikseline helk,

see kõige kaunim hetk.

Kui saan nautida seda hetke,

selleks võtan ette väikese retke.

Ilusal päikselisel päeval,

ilusa lille juurte.

Kel silmis päike helgib,

see paneb aja seisma.

Et saaks nautida seda ilusat hetke,

mis toob armu südamesse.

Päike ja Sa kõige ilusamad asjad maa peal,

maagiliselt kaunid mu jaoks.

Toote kaunid luuleread pähe,

ja kauni armastuse südamesse. 

Paistab väljas ilus päike,

mis polegi väike.

Silmi toob see rõõmu läike,

mis sama ere kui äike.

Päikese kena kiir,

tee ümber mu lille üks tiir.

Siis saab ta kenaks kui eha taeva viir,

mis on taeva ja maa piir.

See kena ilus,

kui päike piilub vilus.

Kuidas puhkab lilleke ilus,

suurte puude vilus.

Tal südames südames arm suur,

see juskui väike puur.

Lukuks üks väike tuur,

mis juskui kaval juur.

Luuletuse meisterdas lillele soe päike,

soojast südamest rõõmu läike.

Luuletus tuli armas väike,

mis soojust ja armu täis.

Üks ilus riim heliseb hinges,

mille helisema pannud armu tunne.

See ei kao ka tuules vinges,

mis puhub kaunil kevade päeval.

Üks pilveke rändab taevas,

seda edasi puhub tuul.

Ilus päike kavalalt silma pilgutab,

taevas pilve taga mõnusalt pikutab.

Ta jälgib teel jalutavat kaunist neidu,

keda maailmas teist ei leidu.

Neiul südames kevad ja armu tunne,

mõtleb käies oma armsamale.

Kes varsti ta juurte läeb,

siis neiu teda jälle näeb.

Siis heliseb see riim ka neiu südames,

mille talle pühendanud noormees südamest.

Südames heliseb aina see riim,

see pole mingi miim.

Vaid suur hingede liim,

armund südamete tiim.

Küll on mõnus ja soe armu tunne,

mis pani südames helisema riimi.

Mille pühendan südamest Sulle mu lilleke,

kes igatseb linnast kaunisse loodusesse.

Süda pole mõeldud üksi olema,

süda tahab teist südand.

Südames uksi on üks,

see avatud teisele armunud südamele.

Südames soe arm,

mis hea hurm.

On armu tunne,

mis süttind südames.

Süttind leek tugev,

armund südamele see lugev.

Kui teine soe, ja armas süda kõrval,

mis hell ja hea.

Mõnus tunne see,

kui süda leidnud selle tee.

Usun mu lilleke,

et Sa tunned sama.

Sa nõnda kallis,

kui soe muster mu sallis.

Kui seisan laanes hallis,

kus jänes ringi rallis.

Jänese kodu vallis,

hobune magab tallis.

90 kraadi mallis,

mis pole nallis.

Palju õhku pallis,

väike beebi lallis.

Küll tuli vahva luuletus sõnast kallis,

Sa mu südame lilleke. 

Sind nähes mu soov täitub,

kui ükskord sinu juurte jõuan.

Mu lilleke kallis,

kelle ma olen roheliselt aasalt noppind.

Sind hellalt emmates,

taeva kõrgustesse lennates.

Mu süda see enam soojusega täitub,

millega ma su tuba südames köen.

Ahju köeb armuleek,

mis armust suurest süttind.

Seda enam kustutada saa,

sest ma armastan sind kallis.